Bernard
Kangro preemia on Võru Maavalitsuse poolt välja antav tunnustus
kirjandusteose eest. 2016. aastal otsustas žürii selle välja anda
Marek Kahrole romaani „Seal, kus näkid laulavad” eest.
Bernard
Kangro nimelise kirjanduspreemia kätteandmine toimus 13. oktoobril
Võrumaal, Antsla vallas, Kobela alevikus, Linda Rahvamajas.
Kui
keegi kusagil jutu sees mainib Tammsaaret, teavad kõik, kellega tegu
ja mida kirjutanud. Kui ürituse nimi oleks Tammsaare preemia
üleandmine, ei tekiks ilmselt kellelgi küsimust, et kes oli see
mees, kellenimelist preemiat siin jagatakse ja miks seda tehakse.
Kui
mõnel kokkusaamisel tuleb juttu Bernard Kangrost, siis jaguneb
seltskond tavaliselt kaheks: need kes teavad, suuremal või vähemal
määral, aga teavad. Ja teine seltskond kehitab õlgu, et ei tea.
Mida ei saa neile pahaks panna, sest nad ei ole ei rumalad ega laisad
õppijad, vaid lihtsalt kahe kirjaniku positsioon eesti kirjanduses
on olnud erinevatel aegadel erinev, seda „tänu” meil ligi pool
sajandit kestnud riigikorrale.
Bernard Kangro sündis 18. septembril 1910 Võrumaal Antslas, Oe külas. Esimesed dokumentaalsed tõendid suguvõsa kohta ulatuvad aastasse 1683, see on üks vanimaid suguvõsasid Eestis. Kirjaniku esivanemad elasid Urvaste ja Karula kihelkonnas.
Koolis käis kirjanik kõigepealt Kiltres ja
Antslas, 1929 lõpetas Valga poeglaste gümnaasiumi. Õppimine tol
ajal ei olnud kerge ega odav, aga siiski otsustas Bernard Kangro
astuda Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda. 1938. aastal lõpetas
ta ülikooli magistrikraadiga, tema magistritööks oli esimene
oluline põhjus, miks teada Bernard Kangrot ja tema rolli eesti
kirjandusajaloos -
Teise maailmasõja
ajal töötas Bernard Kangro ülikoolis ja Vanemuise teatris, põgenes
1944 Soome kaudu Rootsi. Rootsis töötas ta mitmes muuseumis,
jätkates kirjutamist. Teine oluline põhjus, miks teada Kangrot,
seisneb tema tegevuses Rootsis ehk eksiilis ehk paguluses.
Mis üldse on
pagulaskirjandus? Termin pagulane ja pagulaskirjandus on saanud
tänapäeval teise, negatiivse varjundi. Meie räägime ikka praegus
selles kontektsis, mis ta siiani oli, eksiilkirjandusest. Kirjandus,
mida avaldatakse väljaspool kodumaad ja mille avaldamine kodumaal ei
ole võimalik, näiteks poliitilise olukorra tõttu. Bernard Kangro
asus peale Eestist lahkumist, peale teise maailmasõja lõppu Rootsis
juhtima kirjastust, mis avaldas Eesti pagulaskirjanike teoseid.
Kirjandusteadlased vaidlevad siiani, kas seoses pagulusega tekkis
kaks eesti kirjandust – üks okupeeritud Eestis ja teine väljaspool
– või on see ikkagi üks kirjandus. Rootsis, Lundis asunud
kirjastus avaldas ainult kirjandusväärtusega raamatuid. Algus oli
raske: mitu aastat oli Kangrote kodu nii kirjastuse kontoriks kui
laoruumiks ning kogu asjaajamine ja töö põhiliselt nende perekonna
õlul. Kuid sellest kujunes pagulaste kõige suurem ja edukam
kirjastus, mis andis 40 tegevusaasta jooksul välja 400 raamatut.
Bernard Kangro suri 25. märtsil 1994 Lundis ning on sinna ka maetud.
Tema eluajal nägid trükivalgust 17 luulekogu ja 17 romaani, samuti
rida memuaarteoseid, esseekogusid ja bibliograafiaid.
Bernard Kangro on
valitud Tartu Ülikooli audoktoriks, Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti
Kirjanduse Seltsi auliikmeks. Ta on pälvinud 4 Henrik Visnapuu
kirjandusfondi auhinda.
5
fakti, mida Sa Kangro kohta ehk ei teadnud:
-
h-tähe nimest kaotas ta hiljem, vanemate poolt oli sünnipärane
nimi Bernhard
- on
lõpetanud Tallinna sõjakooli 1932. aastal
-
vastas maailmakirjanduse eksamit Gustav Suitsule neljas voorus kokku
17 tundi
-
Kangro poeemi „Süda ei põle ära” aluseks on perekonnamüüt,
mille järgi rehepõlengus hukkunud vanaisa süda ei põlenud ära,
vaid leiti hiljem tuhast
-
Kangro luulekogu “Põlenud puu” oli esimene eesti ilukirjanduslik
teos eksiilis
Marek Kahro kohta, kes
pälvis Kangro preemia, saab lugeda tema blogist, samuti
ajakirjanduses ilmunud artiklitest:
